Õhtupoolikuti jookseb Mikk tihti paljasääri ringi ja see talle meeldib. Veel rohkem meeldib talle vaid see, kui õnnestub päris paljalt või siis äärmisel juhul mähku väel rõivastaja eest minema kihutada. Vanama vaatas ühel hommikul paljast liduvat poisikest ja nentis, et oh mis Lurich meil. Ja siis ma pakkusin, et nii tilluke veel miskine Lurich küll pole, pigemini Luulich. Nii jäigi. Meil on nüüd Luulich.
Tänane päev tuleb tulevaste põlvede tarvis küll meelde jätta. Ei-ei, ma ei mõtle sugugi George W külaskäiku, sest see meil siin eriti tunda ei andnud. Täna oli hoopistükis päev, mil Mikk aka Luulich kritseldas oma esimesed pastakasirgeldused ... vanama magamistoa tapeedile. Ilmselt peame kõik pastakad lühikeste nööridega lakke kinnitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar