kahetaktiline

Miku viimetine ülevaatus tohtri juures läks muidu ladusasti aga taas utsitati meid, et juba peaks kahesõnalised jutud selged olema. No kõik need jutud, kus teiseks sõnaks on auto, on ju tõepoolest olemas, kuid muu ei taha tulla.
Tundub siiski, et Mikk on tohtri juttu teraselt kuulanud, sest sõnapaare ilmub aina rohkem. Ja isegi s-tähte üritab ta mõnele poole jutu sisse susistada, näiteks Nunnist on vahel saanud ka kaššš. Tegu on niisiis meie perekonna musta lamba, ehk vana kohikass Junniga (nimi väljendab väga üheselt tema iseloomu).
Auto-maania viimane ilming oli vanama laiatriibulise tekikoti ristimine "auto teeks". Ja ega vanama pole ka enam vanama, vaid Mikk ristis ta täiesti iseseisvalt Mammaks. Mamma "auto tee" all ootab ta õhtuti viksilt, et Mamma tuleks ja jutustaks talle loomade raamatust lugusid. Nende saatel Mikk enamasti ka uinub ning ma vinnan ta pimeduse katte all meie voodisse, et mitte Mamma ei peaks öösiti kannaga pähe saama, vaid ikka emme. Oma voodis Mikk magada ei taha – kui ma ta ka sinna sokutan, ärkab ta juuube vara ja juuube halva tujuga, nii et ma lihtsalt ei jaksa jamada. Eks siis kui Mikul koolimineku aeg käes, peame lihtsalt laiema sängi soetama.
Minu padja peal ärkab ta umbes poole üheksa paiku ja enamasti hea tujuga, teatades naeratuse saatel et potile "ei taa" ja tümpsutades tagumiste tubade suunas hõisetega "Mamma, ööma".