Aeg lendab

Mina ei saa aru, kuidas see nii kiiresti küll käib. Alles ta oli...

Aga igastahes on mõned olulised asjad Miku vahepealse käekäigu kohta paslik üles tähendada. Kõige värskem uudis on see, et Mikul olid sarlakid. Olgu see siis nendesse annaalidesse tulevastele põlvedele üles tähendatud.

Veebruaris käisime kambaksi Tahko suusamäel ja ka Mikule said suusad jälle alla pistetud. Esimese päeva veetsime kõige laugemal lastenõlval iseliikuva vaibaga üles sõites ja olematu kaldega nõlvast alla vänderdades. Kui Mikul alla tulles esimest korda õnnestus püsti jääda, teatas ta mulle täie tõsidusega, et nüüd hakatakse temast küll ajalehes kirjutama.

Lastenõlv tundus mulle aga pidurdamise õppimiseks liiga lame ja kõrval olev nõlv jälle pisut liiga järsk, liiatigi veel nööbitõstukiga, millega pole üldse mõnus kahekest üles sõita. Nii läksimegi teisel päeval Tahko tagumistele nõlvadele, kus saab ankruga üles sõita ja paksude tüdrukute kõrtsus mõnusaid snäkke süüa :)

Miku õppis seal sõitma üllatavalt kähku ja teda ei peatanud ka suhteliselt krõbe ilm, mis õhtuks vajus peaaegu 12 külmakraadi juurde. Ikka nuias ta söögipausi ajal, et läheme aga ruttu mäele tagasi. Alguses sõitsime nii, et mina ees ja tema järgi ikka risti üle mäe ja siis pärastpoole Miku soovi järgi nii, et tema ees ja mina järgi. Eks kukkumisi ikka oli aga natuke hakkas ta suusakandi põhimõttele juba pihta saama. Minu arusaamist mööda on Miku oma 20+ kiloga sahka pidurdamiseks ka juba veidi raske :) Aga kiirus meeldib talle küll. Tuleb märkida, et kelgutamine ei meeldi talle üldse. Ja jalgrattaga sõitmiset ei saanud ta eelmise suvega ka veel nii selgeks et kannataks abirattad ära võtta. Kiikumise õppis õnneks ometigi ära :)

Tahkol käigust veel nii palju, et meie sauna eesruumis oli Mölkky mäng. Kui Miku oli 3 korda järjest kõik toikad pikali visanud, siis kuulutas ta uhkel häälel, et tema on Maailmakuulus Mikk. Nii et meil pole tegu mingi tagasihoidliku ja madala enesehinnanguga tüübiga, otse vastupidi.