Niisiis, tänasel päikselisel päeval on Miku pisut üle poole aasta vana ja magab õndsalt titeund minu vanemate rõdul. Ei tea ta miskit nendest kõutside hordidest, kes tema pesa ümber luusivad. Õnneks on neil enamasti oma kassi-asjad ajada, kuid kuidagi tihedaks on liiklus sel kevadel läinud küll. Aed on paksus lumes, mida läbistavad kasside teerajad, kus nad siis kõhuni hangedes sumavad. Täna vahtis üks mustakarvaline jultunud tõhk rõduuksest juba säärase näoga sisse, nagu oleks tema praad hiljaks jäänud. Peab vist ta südametunnistusele (loe: piki tagumikku) koputama ja kodust aadressi meenutama. Samal ajal tammus eestrepil tundmatu päritoluga triibik, pidades silmas linnukeste (loe: varesed ja harakad) söögikohta. Jube terror, peaks mingi koera vist rentima.
Läks vist teemast pisut mööda... ma ju lubasin Mikust kirjutada!
Aga Miku magab ju õndsalt titeund ja mina ei saa temaga jalutada mitte üks raas, sest parem käsi ei allu enam minu soovidele (ilmne vananemine). Sedasi juhtub siis, kui oma pisikest 9 kg pojukest 4. korruselt alla ja üles vedada ning Mustamäe lumevaaludes vankriga rallida. Sestap oleme asumisel madalamas elupaigas vanaema ja vanaisa juures maal ehk siis Merkal.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar