kommionude pealetung

Vähe veel omadest, isegi saksalased kihutavad vilkurite saatel eesti poisikesi moosima. Peab end varakult ette valmistama, et õigel moel last ohtudest eemale hoida.
Siinkohal tuleb üles tunnistada, et 90-ndate algul möödus kogu minu karjäär lehetoimetuses T H Liivi kolleegina ja ma kujutan ette, kui keeruline võis olla lapsevanemal teda mitte usaldada. Me saime kenasti läbi, Toomasel on vahe mõistus ja kiire taip, ainsaks hädaks ehk veidi labiilne loomus, mina aga enamasti eriti kergelt ei ärritu ja nõnda pole mõtet kakelungi proovidagi. Lastega klappis ta juba siis ning isegi minu toona algkooliealisel õel, aka tädi Kuklil, on Toomase kingitud pehme hiireke! Keiu lihtsalt käis sageli toimetuses külas ja et mu kolleegidel oli temavanuseid lapsi, nii rändasime suurema pundiga vahel ringi.
Kuulujutud Toomasest hakkasid liikuma mõned aastad hiljem ja ega minagi neid algul uskunud, hiljem jäi selle seltskonnaga kokkupuuteid vähemaks ja asi soikus hoopis. Nüüd on mul loomulikult kahju et ei usutud ja et miskit varem ei tehtud. Kogu seda jama on ju kestnud üle kümne aasta.
Kuid mida teha? Välja sellest ei kasva ja pole ilmselt ravigi? Kuigi paljude medikamentide kõrvaltoimeks on sugutungi langus, seega võiks leiutada sellise ravumi, et kord kvartalis sunniviisiliselt süst kintsu ja ülejäänud ajal on kõige erootilisemaks huviks ristsõnade lahendamine. Või nagu alkohoolikule -- ampull naha alla ja nagu erutud, nii läheb olemine eriti vastikuks.