mõnusad pausid

Pausid blogimises tähendavad enamasti ikka seda, et on olnud mõnus ja huvitav elu. Meie tegime nõnda: esmaspäeva hommikul tõin tähtsast asutusest Miku passi ja pärastlõunal laadisime pool elamist (või pisut rohkem) peale ning kihutasime lõunasse.
Miku passi puhul on erakordselt armsaks kohaks allkirja paik, mis kaunistet kolme rukkililleõiega (3 risti asemel). Fantaseerisime küll, et peaks ikka laskma titel miskit sirgeldada ja siis üritagu eluaeg sellist allkirja järele teha. Aga lilled on ka täitsa kenad, joonistagu neid :)
Lõunasse sõit läks ladusalt, Miku peatusi ei palunud, vaid sõitis asjalikult tukkudes nagu vana mees. Riiga saime kenasti pärast ummikuid ning Jurmalas leidsime ka hotelli kerge vaevaga üles. Olime sedapuhku jah, peenelt lausa hotellis (tavapäraste külalistemajade asemel), kuid Koidul oli seal paaripäevane konverents, mille me pisut pikemaks venitasime ning puhkuseks nimetasime. Samas pole vist õige hooaeg käes ja hotellis sai pesitseda normaalse hinnaga. Uskusin et ka Mikuga oleks esimest korda ikka hotellis parem, kuid tegelikult võiks temaga ilmselt ka telkida.
Kooserdasime linna vahel, jalutasime rannas, veetsime hilisõhtu restoranis, ujusime hotelli basseinis, käisime Riia turul ning Lidos söömas ja seda kõike koos Mikuga. Saades aru, et toas eriti ei olda, võttis ta hommikust potilkäiku täie tõsidusega ja rohkem meid "pirukatega" ei tülitanud :)
Ja milline võrgutaja temast on sirgumas! Naeratused ettekandjale ja müüjale ja retseptsiooni neidistele ning kõik sulavad ja kudrutavad ning Miku on või sees.
Pisukest furoori suutsime tekitada hommikusöögi lauas, kuhu läksime Mikuga kahekesi, sest loomulikult magas meie titt nii kaua, et isal algas enne tööpäev. Otsustasin rakendada hands free meetodit ja seadsin Miku kandelinaga omale puusa otsa. Läksin siis nagu emaahv pojaga ja mind saatsid üllatunud silmad ning mõned memmed kopsisid oma taatidele õlale, et nood ka ikka näeksid kuidas lapsi taritakse. Mina sain aga kenasti toidu kokku korjatud ja söödud ka.
Kogu sõidust sain igatahes julgust Mikuga maailma avastada, sest vähemalt praegu pole tal selle vastu midagi. See on suur rõõm, sest pikad autosõidud on meil Koiduga olnud alati mõnusaks jutupuhumise ajaks ja kodusest puhkusest ei tule meil tuhkagi välja (liiga lähedal tööpaigale).