Ja mõnusalt külm samuti. Mikk ukerdas muudkui hangedes ja sai üsna ruttu aru, et lumi on säärane hää kraam, mille sisse lõbus end pikali visata. Ja keegi ei kisu teda eemale poriloikudest ja lillepeenardest, lihtsalt mine kuhu süda lustib.
Lõpuks klopime ta suuremast lumepurust puhtaks, topime vankrisse ja pakime sisse nagu tsaariaegse kristalli – ja siis ta kussub vähemalt paar tundi. Olen korduvalt kiitnud oma vankrivalikut, kuhu ka pooleteisene laps koos kõigi kodinatega sisse mahub ning mis kaitseb tuule, vihma ja muude loodusjõudude eest. Ning uskuge või mitte, poolakate toodang ja polegi veel laiali lagunenud. Neli suurt õhkratast all ja üsna talutavad amordidki. Pean oma kõhukatele tuttavatele ka soovitama!
Rääkima õppimisega on nii, et mina juba enam-vähem saan aru, mida Mikk räägib aga mingeid sõnu sealt küll veel ei erista peale "tääädi ja adahhi". Rohkem sellised nõudva tooniga hõisked. Arusaamise koha pealt niipalju, et kui paluda: "Miku, tee pai", siis Mikk veidi mõtleb ja teebki... endale.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar