Telefonid teadagi on Miku kirg ja ta suundub alati eksimatult Koidu pükste selle tasku suunas, mis vahel helisema kipub. Tädi Kukli nett klapikas on lausa õndsuse tipp, sest sellel hakkavad koos klapi avamisega tuled põlema, mis on telefoni ilmselgelt väärtuslikem omadus.
Kui keegi kõnet peab, valvab Mikk kiivalt juures, et mida täpselt jutustatakse ja kas ihalduste objekti vahepeal ehk sisse ei õnnestu vehkida. Nende valvamiste tulemusena on ta õppinud ka ise telefoni vastu põske suruma ja sulnilt "alloo" ütlema. Kusjuures alati ei pea see isegi telefon olema. Helistamiseks kõlbab mänguauto, kaisumõmm, Kukli plätu ja ühel korral isegi pesuhunnikust pätsatud üksik sokk!!! Minu meelest väga novaatorlik ja innovatiivne. Võib küll olla, et plätu ja sokk asuvad helistamiseks üldjuhul kõrvast pisut ebamugaval kaugusel aga käpik või soni või rebaseboa...
Vana telefoninali tuli kah meelde:
Ühes Raadiomaja arvukaist kabinettidest kõneleb naisterahvas eriti valjuhäälselt. Seda kuuldes küsib teises koridori otsas asuvas toas mees oma kolleegilt:
-- "Kes seal karjub?"
-- "See on Maimu"
-- "Miks siis ometi nii valjusti?"
-- "Ta räägib Pärnuga."
-- "Miks ta telefoni ei kasuta?"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Hehee.. lahe nali!
Eks need telefonid ole meil ka lemmikud, kuigi viimasel ajal on huvi cd mängija peale üle läinud.
Postita kommentaar