lumine paus

Puhkus on ikka suurepärane, isegi kui mõnel hetkel tahaksid pilbastada suusad ja pühenduda jäädavalt kepikõnnile, on suusapuhkus talve parim osa. Sedapuhku käisime Itaalias ja kratsisime Dolomiitide nõlvu. Alpide eelmäestikuna on need pisut madalamad aga minu meelest põnevama välimusega. Kindluselaadsed mäemassiivid mõjuvad efektselt ja suuskamiseks sobivat pinda on piiramatult.

Elasime Val Gardena orus Selva külas, mille ühel küljel kõrgus Sassolungo massiiv ja teisel Sella. Ümber Sella on võimalik sõita nii päri- kui vastupäeva umbes 40 kilomeetrilist ringi nimega Sella Ronda. Ja selle pika tee äärde jääb ohtralt põnevaid kõrvalharusid nagu näiteks romantilise nimega Edelweissi org. Piltidest on pakkuda vaid reklaamikad, sest fotokat meil seekord kaasas polnudki ja Koit tegi hoopiski veidi filmi.

Päike paistis, külma oli paar kraadi ja sellest vaimustununa võtsime esimesel päeval kohe terve ringi (ega ikka miskit ei või ju varasemast õppida), mispeale olid teiseks päevaks mu jalgade lihased poole lühemaks jäänud. Et asi hullem oleks, oli mul eelmine hooaeg möödunud Mikuga kärutamise tähe all ja see oligi kogu treening. Varasematel kordadel olen vähemalt jõusaalis ratast vändanud (kogu sügise ja talve), et mitte mäel makaronistunud jalgadega vänderdada.

Teine päev läks niisiis pehmete jalgade ja pikemate suuskade katsetamise tähe all pisut nahka aga õhtul venitasin reisi nii et kõrvad punased ja kolmandaks hommikuks olid jalad korras.

Vahepeal saime ka veidi pilvist ilma, mis suusamägedes tähendab enamasti seda, et pilvega kohtud kusagil keset rada ja nähtavust ei pruugi ollagi. Õnneks tulid lumesaju sahmakad öösiti, sest sajuga olen korra Püreneedes sootuks rajalt välja sõitnud – äkki lihtsalt sai kõva pind otsa ja oma suusajuppidega vajusin hetkega üle põlve lumme.

Tagasi jõudsime eile ja nii jäi kohaliku külmalaine tipp meil tundmata, loodetavasti tuleb veel mõnusat talveilma ja saab ka siinmail suusa lumiseks teha.