Mikk on vahepeal märkamatult pooleteiseseks saanud ja hooldusvälp nägi ette korralise ülevaatuse tohtri juures. Mida me siis teada saime:
12,5 kg – see seletab, miks ma aegajalt seljast kipun kangeks jääma ja lapsukest hüpitama väga ei tõtta. Õnneks kihutab ta ise hooga ringi ja õppis just ka kahel jalal hüppamise ära. Selle üle on ta väga uhke.
86 cm – see seletab, miks mitmedki riided tuleb käigust maha võtta, sest jäsemed paistavad pikalt välja.
50 cm – Miku mütsimõõt
52 cm – Miku rinnaümbermõõt
Arstitädi luges Miku hambad kokku ja laskis tal catwalki teha ning nentis, et koivad on piisavalt sirged küll. Ainus mida tohter ei kiitnud oli see, et mingit jutumeest Mikust küll veel pole. Ikka vana tuttav "täädi ja adahh". Tüüp lobiseb küll nõudlike hüüatustega hommikust õhtuni aga selget sotti sest ei saa. Et me säärased juhmardid oleme, on ta hakanud asju näpuga näitama (küllap varsti näitab meile näpuga kuhu vaja, kui me asju ikka piisavalt kiiresti ei mõista).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Pole hullu Mikk, kyll need täiskasvanud aru saavad, mis me tahame. Peale käega näitamise hüüan ma veel hästi kõvasti "anna" ka.. Tegelikult see ongi ainuke sõna, mida ma praegu kasutan. Vahest ütlen emme ka, aga see pole nii oluline. Ja sõnast "aitäääähh" polnud üldse kasu, seda ma enam ei kasuta..
Küll me ykskord rääkima hakkame, las suured murravad pead, et miks me rääkida ei taha..
~~ Annabel.
Postita kommentaar