Eile käisime kambakesi Killu pool tema firmakooki mekkimas, milleks oli väga hõrk õunakook kohupiimaga. Pidasime keset põrandat pikniku ja libistasime vahuveini. Meie kiituseks peab mainima, et vahuveini jäi järele (on esinenud kahetsusväärseid juhtumeid, mil vahuveini tuleb puudu). Vaatamata sellele õnnestus mul koju saabuda ilma mütsita. Tegemist polnud küll õnneks mitte mu uusima peakattega aga vana ja armas lodu oli see küll.
Võtsin siis täna Miku vankriga ette pikema jalutuskäigu ja põikasin Killu maja eest mööda ning ena imet, hea möödakäija oligi mu lodu kenasti aiaposti otsa sättinud ja esialgse läbivaatuse tulemusena polnud vaesest mütsist ka väga palju üle sõidetud.
Eks olin suures ähmis autost väljudes üritanud kiiruga veel juukseid sättida ja mütsi sootuks kotist mööda pistnud. Klassiõdedega kohtudes ei või ju riskida mingi luduks vajunud soengu või loppis näoga kohale ilmuda – kohe märk küljes: kiiresti vananev eksmplar :)
Selle mütsiseiklusega meenus mulle hiljuti külastatud suusakülake Dolomiitides ärasõidupäeva hommikul, kui leidsin meie öömaja naabruses asuva poekese esisel jäisel kõnniteel vonklemas ... sukkpüksid. Üsna mõistusevastane lugu, mütsi või salli või kinnaste kaotamisest saan veel aru aga sukkpükstest ju kogemata välja ei astu...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
need olid need sukapüksid, mis sai eelmisel õhtul teksadega jalast võetud ja siis hommikul koos järgmise sukapükste paariga jalga tagasi pandud:)
ja-jah, selle võimaluse peale ma ei mõelnudki, mul endal pudeneb püksisäärtest enamasti sokke... või jubedamatel juhtudel ka pesu.
Tervita padjaklubi!
Irww.. tegelt ka pesu pudeneb we?
Postita kommentaar