See lihtsakoeline sõna tähistab Miku kõnepruugis kõiki karvaseid elusolendeid. Kaeij liiki kuuluvad kassid, koerad, tiigrid, jänkud ja vahel ka mõmmid. Suuremaks saavutuseks on aga see, et vaikselt aga järjekindlalt üritatakse hääldada "emme". Vahel tuleb küll "ämm" ja vahel "enne" aga suund on õige. Ja laste kohta öeldakse "tita" ning "tipa-tapa" harjutuste tulemusena kargab ta sageli kusagilt nurga tagant välja ning käratab "tapa!". Ei-ei me ei vaata veel verisemaid actione, vägivaldsus on sellest sõnast täieikult kõrvaldatud. Söömise kohta ütleb Mikk "nämma", no ei ole eriti originaalne...
Eile käisime tädi Kukliga merd vaatamas, kusjuures Mikk kõndis mereni ise (meie juurest umbes 1,5 km) aga merest tunduvalt enam huvitas teda tihe liiklus Merivälja teel ja ta polnud sugugi nõus sellest eemalduma. Protesti märgiks aeles ta erinevatel pinnastel. Sellest kõneleb ka tänane foto :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar