antiviirust oleks vaja

Aga et inime pole mitte mõni lihtsakoeline arvutijunn, millele installid aga järjekordse ussitapja jubina, siis pole viiruste käest pääsu. Mikk pidas vastu 1a ja 8k ning siis tassisin ma ise kusagilt mingi läkastus- ja tatt-tõve. Algul krõbisesin ainult mina aga õige pea moodustasime Mikuga juba kenakese duo. Eks see nõrgestas kevadiselt kehva kehakest veelgi ja järgmine viirus oli juba tunduvalt karmim.
Eelmise nädala algul lõi Mikul ühel hommikul korraga nii kaane pealt kui põhja alt ja napi päevaga sai reipast jooksu- ja hüppemehest täiesti närtsinud salatileht. Kui ta teise päeva jooksul ka enam eriti juua ei tahtnud ega pissinud, pakkisin koti ja kobisime kurikuulsasse Nakkuskeskusesse, sest nii väiksed kuivavad jube kiiresti ja vedelikukaotus oli tõepoolest juba täiesti olemas.
Eks see üks nukker maja ole ja ilmselt pole sinna kuigi kerge ka personali leida aga mingit tõredat suhtumist või ükskõiksust ma küll ei kohanud. Tihti on ju pigem nii, et venelane ei häbene sulle kaasa tunda ja seda õde, kes minu pärast pea öö otsa üleval oli, tahaksin küll sügavalt tänada.
Nimelt õnnestus mul vaatamata pidevale kätepesule ja ohtrale desinfitseerimisele see viirus ka endale püüda ning kuigi tohtri sõnul pidavat täiskasvanud laste viiruseid kiiresti ja kergelt läbi põdema, oli minu juhtum küll üsna raju. Tempo koha pealt oli tal õigus – 24 tundi ja lugu läbi. Enne aga lehvisin tilgutivarrast järgi lohistades kraanikausi vahet mitu korda tunnis ning tänasin õnne et polnud tarvis vetsuni joosta, sest see asus ümber nurga :) Mikk oli selleks ajaks õnneks oma tilgutamised juba kätte saanud ja magas rahulikku und. Tema paranemine võttis 5 päeva ning eile saime koju ja täna kaperdasime juba päikse käes ringi. Elu on jälle lill.