Paar päeva tagasi käisid meil kaks kaunist külalist – varsti aastaseks saav Hanna oma ema Pille-Katriniga. Viimasest kohtumisest oli juba nii aega kui ka vett merre voolanud ja selle vapustava muutuse, et Hanna juba taaruvalt samme seab, varjutas kahjuks muutus mis oli toimunud Mikk-mehe peakolus.See muutus sundis teda kõiki asju külalise käest ära kiskuma ja kõverat nägu tegema ja tagatipuks väiksemat inimest sõrmest hammustama! No ma ei tea kuhu silmi peita (enda omi). Kas see asjade ärakiskumine on mingi geenidesse talletatud info, mis lihtsalt ühel hetkel välja lööb? Me omavahel eriti ei rebi ajalehti, sokke ja paremaid palakesi, vähemalt mulle tundub nii.
Üheskoos otsustasime, et ehk on viga hoopis liiga harvades kohtumistes ning eks püüame seda nüüd parandama hakata. Loodan väga, et suhted soojenevad, või muidu tuleb Mikk saata lasteaeda suukorvistatult nagu dr. Hannibal Lecter.
2 kommentaari:
see pidada normaalne arenguetapp olema:) ja siis tuleb selline etapp, et kui sa peaksid kogemata ümisema ja siis laps teatab kehtestavalt "Ei laula" ja kui sa sellele käsule kiiresti ei reageeri, saabub väga vali röök ja pisuke vägivald.
päevad lähevad järjest huvitavamaks, ma ütlen!
mul tui meelde, et omandiinstinkti vastu aitab kohtumine neutraalsel pinnal, siis mängivad lapsed nagu inglid:) ühe või teise lapse kodu teatud eas tekitab ikka omandiinstinkte...
Postita kommentaar