Ja käisime meiegi suurel peol. Tore oli ja ilus ja päikseline ja ... väsitav! Tulin nimelt tõdemusele, et laulupeo puhul võib kaheaastasest hullemaks kaaslaseks olla vaid kaks kaheaastast :)
Õnneks tuli tädi Kukkel meiega kaasa ja see päästis olukorra. Mikk tundis end nimelt rahvamassis eriti mõnusalt ja lidus pidevalt ringi ning sõlmis uusi tutvusi. Me ainult hüüdsime üksteisele, et kumb seekord talle järele kimab ja saime nõnda vaheldumisi ka pisut hinge tõmmata.
Tänu Miku kimamisele leidsin Lauluväljaku territooriumilt kohti, mille olemasolust mul aimugi polnud! Ainus asi, mis veidi nihu läks, oli tõsisema moonakoti puudumine, sest seda massi ikka ei toitlusta nii väheste kioskite abil ära. Järjekorrad olid üsna uskumatud.
Aga mis meil sellest! Vihma ei sadanud ja viimaste, võimsamate ühendkoorilaulude ajal vajus ka üsna zombistunud Mikk-mees lõpuks lõunauinakule. Otsustasime tädi Kukliga, et kõmbime pärast pidu niikaua kodu poole, kuni mehike ärkab ja hangime siis mingi transpordi. Mikk aga magas peaaegu koduni välja, nii et saime korraliku kõnnitreeningu jooksupäevale veel otsa.
Nii sportlikku laulupidu ma ei mäletagi. Võibolla pakuvad pisut konkurentsi ehk need toredad korrad, kui ise rongkäigust ja laulmisest osa sai võetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar