Miski murdub pisikese Miku sees ja vahel kohe kange kisaga. Iseloom murrab malbet meest, kel sellest küll kuidagi kergem pole. Miku sõnavara täieneb vaikselt ja vägagi olulise koha on saanud "ei taha", mida Miku küll hääldab väga sarnaselt "aitaah"-iga, nii et tuimem kõrv kohe vahet ei teegi.
Mida siis Miku ei taha? Hommikuti süüa EI TAHA! Poti peale minna ka EI TAHA! Riidesse panna EI TAHA ÜLDSE!
Eks see veidi keeruline ole – alles ta ju tahtis kõiki neid asju ja pealegi veel naeratades! Nüüd hakkan ma vaikselt juba laste kasutusjuhendite poole kiikama, hankimaks infot kui kaua selline murdeiga küll kesta võiks. Omast noorusest ei meenu sellest enam küll miskit.
Mis siis Mikku veel vaevab? Luti lutsutamine talle väga oluliseks ei saanudki aga öisest piimapudelist pole ta siiani prii, pigem üritab mulle nüüd ka keset päeva auku pähe rääkida (loe: röökida), et võiks ikka tihemini piimapudeleid ette anda. Mina, vana ihnus, ei anna ja pakun muudkui kruusist piima. See ajab linalakal harja ikka täitsa punaseks!
Täna tuli tädi Kukkel õigel hetkel geniaalsele ideele ja pistis piimakruusi joogikõrre. Mul selleks hetkeks juba pea kumises kullakese heledast häälekesest ja ükski mõte ei tahtnud liikuda. Kõrs aga juhtis tähelepanu pudeliprobleemilt kõrvale ja pererahva kuulmine taastus ka mõne aja möödudes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar