läks käima!

Nüüd juba üpriski iseseisvalt. Ilma pilguga abistavaid käsi otsimata. Sellesuunalised püüdlused algasid juba möödunud reedel, kui pidasime Koidu sõbra aias lihakõrvetuspidu. Selles aias elab ka nooremapoolne hundikoera ja terjeri ristand Bella, kes Mikule sügavat huvi pakkus. Algul tundis poiss küll veidi hirmu, kui märg nina äkki näkku pisteti või saiakonts käest kadus, hiljem suutis pilku veidi juba fokusseerida tohutu tempoga ringi kimaval karvasel elukal ja põnevus kasvas. Selle põnevuse tõttu läkski vahel meelest sõrme järele haarata ja nii tuikus ta koerale täiesti omal jalal järele. Eks need kohtumised lõppesid ikka ühe poole ümber vajumisega (valdavalt Mikk)aga algus oli tehtud. Tol õhtul läks Mikul leiva- ja saiaservi rohkem kui tavaliselt ning näol purukesi peaaegu polnudki :)
Vahepeal harjutas ta ise läbima paari sammu nõudvaid distantse aga täna käis vanaema künklikul murul juba teadlikult omapäi ning oli väga rahul. Kilgates tegi ta nii 5-6 sammu, siis saabus enamasti mingi lohk või muhk või muu varbatakerdumise koht ja gravitatsioon tegi oma töö. Mikk aga hõiskas rahulolust, ajas tagumiku upakile, ronis kuidagi üles ja tõttas edasi. Meie tegime hoovi tarastamise plaane, sest tunda on et tempo aina kasvab ja varsti vihiseb kõrvus vaid tuul.

Vähekse aja eest oli meil lausa lasteaed toas. Külas käisid Triin (3 kuud) ja Oskar (1 aasta), suuremad tüdrukud on Ulla omad: Pupu aka Melissa ja Mia. Oskar oli kahjuks pildi tegemise ajaks jalga jõudnud lasta. Pilte temast näete Ossi blogist.


Ja ühel päikselisel :) päeval jalutasime Linda ja Annabeliga mööda Meriväljat ringi, meenutasime ajalugu nii umbes algklassidest peale ja tegime meil hoovis vahepeatuse:


Miku üks lemmikuid – pesupulgakauss: