lõvipojuke on aastane!

Miku isiklikku ajaarvestust saab nüüdsest määrata juba sellise pika ajaühikuga, nagu aasta. Hurraa! Täpsemalt oli see tähtis päev 19. augustil aga et veetsime suursündmust üsna sügaval metsas, siis hilines sissekanne mõnevõrra. August on meie pere- ja tutvusringis tiheda sünnipäevitamise kuu. Miku tädi Aet on 10. augusti piduline ja mina ise 12. ning sekka sõpru ja nende lapsi. Nii on Mikk mulle nagu pisut postis viibinud kingitus. Ja missugune kingitus! Toredamat pole mul kunagi olnud.
Urrrrrr, just praegusel hetkel tegi ta mu 60 cm joonlauast kaks 30-st.
Igatahes saan seni kuni Mikk vastu vaidlema hakkab, pidutsemist ühendada, mis minusugusele laisale on väga mugav võimalus.
Sedapuhku sattus Miku sünnipäevale meie pisikese töise kollektiivi suvine suurüritus ehk veretu jaht kaunil kuppelmaastikul. Relvadeks vibud nagu Robin Hoodil muiste ja jahitandriks Räbiküla ulukiring ehk 28 märgiga rada. Programm algas keskhommikul kella kümne paiku puljongi ja pirukaga ning "jahisaagiga" sai söömalauas maiustatud nii umbes kümneni õhtupimeduses. Igatahes oli pikk ja põnev päev ning Mikk pidas peaaegu lõpuni vapustavalt vastu. Esimese une võttis ta meie hommikusöögi ja "teooriatunni" ajal, siis oli umbes poole raja jagu üleval ja jälgis asjade käiku oma vankris istudes. Valdavalt on ulukiring täiesti vabalt vangerdatav tee läbi metsa ja põlluservade, vaid mõned kitsamad ja künklikumad lõigud tuli Mikule koos vankriga tivolit teha ja see meeldis talle tegelikult veel kõige rohkem. Poolel teel võtsime kena kupli otsas linnupetet – uskumatult maitsvaid pannkooke rõõsa piimaga ja tagumise poole märkidest magas Mikk uuesti magusalt maha. Hiljem vudis ta mööda söögiplatsi usinasti ringi ja alles sügavama pimeduse saabudes muutus veidi rahutuks pusklejaks ning ei tahtnud enam vankris pikutada. Peagi saabuski õnneks öömajja sõit ja Mikk sai rahumeeles uinuda.
Minule oli see esimene kord vibusporti harrastada ja ma olen väga meeldivalt üllatunud. Taas üks põnev viis terve päev õues veeta ja ilmselt ei jää see mul viimaseks jahiks. Koit tõi koju päeva kangeimad trofeed ehk võitis nii ringi kui ka hilisema vibukunni võistluse harjutusväljakul 3D loomadega. See kinnitab kahjuks kõnekäändu et mehed käivad jahil ja naised pesevad nõusid.
Meie teejuhid olid ääretult meeldivad inimesed ja selle spordiala juures kindlalt kogu südamega. Pühendunute tegemised teadagi on erilise jumega, seda sai seegi kord tõdetud. Õhtusöögiks serveeritu, kuumaks köetud betoonaugus küpsetatud uluki ja lambaliha, on raudselt eraldi esseed väärt.
Mikk sai ainsa tegelasena aukirja raja maksimumpunktidega läbimise eest, Koit kaotas talle ca paarisaja ja mina veel omakorda umbes saja silmaga. Vaat selline perekond Sherwoodi laanest.