Lapimaal

Jõudsime eile tagasi Miku elu pikimalt reisilt – selja taha jäi priske nädal sügisest Lapimaad. Päris täpselt ei kujutanud me ette, kuidas Mikk-mees nii pika sõidu peale reageerib – ikkagi üle lahe Helsingisse ja siis ca 800 km põhja poole, aga kuna Riia ots polnud talle märkimisväärseks vaevaks, siis julgesime proovida. Otsisime igaks juhuks poole tee peale (Iisalmi) vahepeatuseks öömaja ja tegime pikemaid kõndimispause sõidu sekka ning jõudsimegi järgmisel päeval Kuusamosse.
Päris korralik lapi sügis polnud veel kahjuks saabunud, värvi juba tekkis kuid ööd olid soojad ning päevad pilvised ja efekt jäi veidi napiks. Eks selle parima ruska püüdmine ongi õnne asi, jõuad vara – pole veel värvides kärtsu, jõuad hilja – lehed läinud. Õnneks pääsesime lausvihmast ja matkamiseks sobib ka veidi pilvine ilm. Sooja oli päeval 10 kraadi ringis ja öösel ca 5.
Meie matkarajad jäid suuremas osas Oulanka rahvuspargi territooriumile, kus asub ka Soome üks kuulsamaid radu – Karhukierros – 80 km pikkune klassika, mille läbimiseks kuluks päevi aga see ei ole ju ometi meiesuguste paadunud kontorirottide jaoks. Mulle meeldib ikka pärast looduse nautimist minna sauna, avada karge õlu ja pugeda õhtul puhaste linade vahele sooja teki alla. Seega võtsime Karuringi juppide kaupa. Ehk tsiteerides klassikuid: 10 km joosta on naljaasi, kui sul on selleks nädala jagu aega /A.Tali/
Algatuseks matkasime 10 km pikkuse Väikse Karuringi, mille äärde jäi mitmeid kauneid Kitkajoki kärestikke ja koski. Neist võimsaim on 10 m langusega Jyrävä. Rajal on 2 rippsilda ning uhke tõus kõrgele kaljusele kaldale nimega Kallioportti. Mikk pesitses suuremalt jaolt Koidu turjal oma spetsiaalses seljakotis (mille ma perekooli kuulutuse kaudu leidsin) ja oli rahul. Kui me lõpuks tema istumisaluse õigele kõrgusele saime reguleeritud, polnud ka reisija magamajäämine enam probleem, loe: pea ei vänderdanud ühelt küljelt teisele nagu närtsinud köögivili ja ka meie jäime selle kandmisviisiga rahule.
Rada on väga mitmekülgne ning palju on vaadata aga see tähendab ka palju tõuse ja laskumisi. Õnneks olid enamasti olemas trepid ja nii ei pidanud kalli kandamiga mäest alla ronides ülearu pabistama.
Järgmisel päeval kaesime Oulanga pargi keskuse lähedale jäävat Kiutaköngast, mis kevadise suurvee ajal on tõeline survepesur, praegu lihtsalt kena kosk. Kolmanda päeva programmi kuulus suusahooajast unistamine koos ronimisega Ruka tippu, tegelikult vantsisime suurema jao mööda teed ja Mikk tukkus vahelduseks vankris. Neljandal külastasime üht sügavaimat kanjonijärve Julma Ölkky, mida ümbritsev rada jäi Mikuga matkamata, sest tee oli märg ning koosnes ainult kividest ja juurikatest ning üles-alla ronimisest. Lõpetuseks võtsime veel umbes 15 km jagu Karuringi ja tundsime end juba vanade matkasellidena.
Lähiaastatel peab ilmselt keskenduma lühematele distantsidele (Mikk läheb raskemaks) või siis ümber harjutama rattamatkajaiks. Polaarjoone läheduses on aga loodus nii ilus, et ikka kisub tagasi olgu siis talv või suvi. Matkamiseks on siiski sügis parim, sest lendavad söödikud on ometi kadunud.
Pildid sellest reisust tulevad hiljem, kui blogger jälle lahkemaks muutub.