adah ja lil

Kujutlusvõime kergel abil olen juba mitmelgi korral neid häälikuühendeid Miku suust kuulnud. Vahepeal tundsin küll hirmu, et esimeseks sõnaks saab "ei tohi" või "tasa-tasa, ettevaatlikult" aga õnneks siiski mitte. Kuigi ka "lill" tähistab meil mitte nuusutamisobjekti, vaid pigem piirkondi aias, kus asju kiskuda (juurtega maast üles)ei tohi.

Paar päeva tagasi tabasin Miku klotse karpi sisse toppimast (see mäng kus viisnurkse tarvis on viisnurkne ava jne) ja rõõmus värin haaras mind. Kas tõepoolest lõpevad need ajad, kus ma tempokalt torne püstitan ja Mikk nagu ameerika õudusunenägu neid hoobilt purustab? Kas varsti saabub evolutsiooniline hüpe, mil Miku käekesed ise kaks klotsi omavahel ühendavad? Päris põnevikuks kisub, panused kasvavad.

Veel on uue võimena avaldunud erinevate asjade mulle ulatamine ja selle juurde käiv "adah". Täna käisime vanamaga kardinaid ja lampi ostmas ning lambipoes osutus Mikule köitvaimaks välisvalgustite ekspositsioon, mille aluseks oli kergkruusa kihiga kaetud kast. Ükshaaval sirutas ta mu poole peokest kivikesega, saateks võluvaim "adah". Võtsin ja kiitsin ja poetasin kraami kasti tagasi...

Kuni ühel hetkel hakkas ta mõlema käega tempokalt kasti tühjaks kühveldama nii et tolmupilv tõusis ja ma ei osanud valida millises ilmakaares lendava kruusa püüdmisele keskenduda. Õnneks polnud müüjaid läheduses ja ma suutsin suurema jao kividest tagasi toimetada. Igatahes on Mikule täiesti selge, et kriitilises olukorras on kiirus määrav. Kui jääd ikka kauaks munema võib hea idee jääda teostamata või saabub konkureerivaid kühveldajaid, kes kogu naudingu rikuvad. Eks elu õpetab.