Mõned päevad tagasi käisime koos vanamaga Pärnamäel talveks pisut kraamimas ja igihaljaid kaunistusi viimas. Mikule meeldis kalmistul väga – nii palju rajakesi, mida mööda kihutada ja haudade ääriseid, mis just talle paraja mõõduga ronimis-astmeteks.
Eks mina saingi rohkem Miku järel sörkida, et ta lausa mingit pättust korda ei saadaks ja mõnel kadunukesel liiva pealt ära ei hakkaks kühveldama. Surnuaias viibimise ohtlikus selgus aga Andrese kivi juures, millest Mikk plaanis mööduda, kuid varvas jäi kusagile kinni ja nõnda ta kukkuski vastu kivi. Mokk lõhki ja kulm rullis. Kurvastasime siis koos ja nentisime, et kalmistul on liiga palju teravaid kive ja kahtlasi pinnavorme ning sestap on vara veel lasta pisikesel poisikesel seal tatsata.
Järgmiseks päevaks oli Miku paistes kulm asendunud kobeda sinikaga. Klassikalisest laternast jäi puudu vaid see, et sinikas oleks ka silma alla vajunud. Nüüd on selline toonitud silmalauga variant.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar