Vahepealse pausi tekitas meie elutsemine oma internetiseerimata päriskodus karbilinna 4. korrusel, kuhu ma Mikku vean üles 1 aste korraga, teda vahepeal käsipuule toetades, kui juhtub virvendama hakkama (minu silmis). Sealviibimisel oli aga ka tore põhjus -- Miku käis ujumas. Mõnus lugu, ma sain koos mehikesega basseini ronida ja teda kere ümbert hoides ujutada. Ja kui hea soe vesi seal oli! Mikule meeldis, et teised lapsed ujusid ka, mõni õite tillu vajas veel peanupu toetamist aga kõik olid väga tublid. Kui lapsi vähemaks jäi, saime ka kiiremaid spurte harjutada aga kui hetke teisi lapsi basseinis polnudki, siis see Mikule ei meeldinud -- seltskondlik tüüp nagu ta on. Esialgu üritas Miku vee alla vaadata ja turtsus seepeale aga lõpuks otsustas ikka pead vee peal hoida. Vannis proovib ta ka algatuseks seebivahtu hammustada. Ja pärast ujumist käisime koos Mikuga dušshi (no ei tule see sh-täht enam teist korda) all ja see oli ta meelest päris raju, vesi pritsis ja puha. Kroolini on veel pisut aega, kuid küll seegi tuleb.
Miku saavutustest olgu märgitud, et alates sellest hommikus, kui ta esimest korda potile sai pistetud, pole ta mind kordagi tühjade pihkudega jätnud :) Mis emmele-issile ikka suuremat rõõmu teeb, kui kenake loik potipõhjas. Paari piruka küpsetamise au kuulub talle samuti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar