Oh sa paganama-pagan küll. Ja mina lootsin, et on mingi kerge kõrvalekalle normist, mille süütu ravumiga käppelt joonde saab (va kilpnääre ikka). Mingi näitaja oli analüüsis nii korrast ära, et ei ulatunud mõõdetavasse nivoossegi !!!!
Ja terve virn tablette tuleb alla neelata ning see ei olevat mingi värske saavutus, vaid ilmselt juba aastaid mind piinanud häda, aga nüüd sai pärast sünnitust lihtsalt uue hoo sisse. Ja iga kuu verd anda ja mis kõige hullem: Miku käest tema lemmik -- tiss -- ära võtta. Jubedus küll.
Eks hakkan teda vaikselt harjutama, küll tabletimägi kannatab pisut ootamist. Päris hirmu ajab nahka!
Kuid siiski on tabletiravi veidi kergem taluda kui ravi radioaktiivse joodiga (mida sellisel puhul tehakse), mille järgselt kuu aega ühegi väikse inimese lähedusse pole hea sattuda ja ilmselt pole tarvis pimedas ka tuld süüdata, prrrrrrr!
Miku aga ootas mind rõõmsalt ja ei aimagi veel, milline kuri saatus teda ootab. Ta üritab mind oma ühe hambaga närida ja lutsutada, kui piima kohe ei anta, kui ta soovib.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar