vana ema

Ei ole miski rõõm see vana ema laps olemine! Ei ta jõua seda ega toda, isegi vankri järel enam ei jaluta, vaid lükkab mind heki serva tuduma ja lesib ise toolis. Et tea kuidas ta mulle järele joosta kavatseb, kui ma varsti hoo sisse saan?
Sedasi oleks Mikul põhjust mõelda küll, kuid ta on hea laps ja muudkui naeratab mulle oma ühe hamba naeratust.
Vanaldase ema hädade põhjus hakkas aga õnneks selguma -- kilpnäärme-poiss uhab ülearu suure hooga ja see panevatki jalad tudisema ning hinge kinni, positiivseks võib lugeda vaid kaduvat kehakaalu, kuigi kahtlustan et rasva asemel lahkub minust hoopiski liha ja seda võiks ju endalgi tarvis minna. See näärmepoiss pidavat tihtipeale pärast sünnitamist sääraseid trikka tegema. Tarvis mingit ravumit hankida! Aga selleks vaja jälle arstil sabast kinni saada (heal juhul noorel sügisel, sest puhkused ju ka vahepeal).
Otsustasin, et ma ei viitsi tervet suve tohtri järjekorras oodata ja väsimusest jalgu järele vedada, vaid võtan rahakoti kaasa (ikkagi Tallinnast) ja nõuan abi. Homme ehk saangi. Tahaks ju hirmsasti Mikuga juba ringi tuterdada! Ta kõnnib mööda mööbliservi juba päris hoogsalt ning vihastab mis hirmus, kui tagumik ta vastu maad tirib.
Ja pühapäeval oli mul elu esimene emadepäev, mis läks nii, et hoopistükis minu ema tegi torti ja kostitas oma põdurat lapsukest. Tädi Kukkel ja Koit vedasid meid rulluisutama ja Miku ei küpsetanud terve päeva jooksul mitte ühtegi pirukat. Ikkagi emadepäev!