Täna lubage tutvustada Miku kõige vingemat ajaviidet: hüppamise agregaat, mille vanaema kellegi lahke inimese käest laenuks sai. Miku oli kohe sillas, sest keegi ei jõua teda niipalju hüpitada, kui ta tahab. Võtan ta sülle ja kohe hakkab ta end püsti upitama ja jõnksat-jõnksat kargama. No pole mul miskeid raskejõustiklase muskleid. Aga Mikule on hüppamine korralikuks sääremarja-treeninguks. Jalalöök on tal juba praegu täiesti arvestatav obadus, tuleb end kiirelt päästa, kui kepsud väntama kukuvad. Küllap on tal tugevatest jalgadest suusamägedel kasu (kuhu ta isa järele ilmselt juba varsti lippab). Nõnda Miku käibki paar korda päevas kargamas ja mina võin sel ajal talle näiteks putru keeta või miskit muud täiesti omapead toimetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar