Pooniga linna peal

Eile oli veidi eriline päev. Veronika käis neljapäeval Kumu avastamas ja jäi kilukarbi linna ka eilseks. Plaanisime linna peale minekut ja pisut ringi vaatamist. Ikka koos Mikuga, kuis muidu.
Hakkasime keskpäeval liikuma ja võtsime esimeseks sihtpunktiks Vunderi poe (igatsugu kunstitegemise ja nikerdamise vidinad). Kohale jõudes ei uskunud ma oma silmi, et pood mitmeks päevaks inventuuri tähe all suletud. Vanad head nõuka-ajad tulid kohe meelde. Hea, et me Mikut autost välja ei hakanud tirima, magas teine magusasti. Mul on pisike auto, kus Miku tagapingil oma turvatoolis pesitseb, nii et ma teda muidu ei näegi, kui pean ise ka sinna taha turnima ja uksi seal polegi -- tuleb ikka limbotada. Nõnda ma vahel lipsangi korraks poodi ja jätan ta autosse valve alla põõnama, sest väljatirimise peale ärkaks ta igatahes, aga et ta üks rahulik tüüp on, siis ma ei usu, et ta üks autos ärgates eriti ärevusse satuks. Tema ju ei näe mind sõidu ajal samuti, ju vist on asjade käiguga harjunud.
Sedamoodi saigi meil Vunderi poes eriti kähku käidud ja et me juba Mustamäel olime, sõitsime Kadaka teelt Multiprindi trükikojast läbi ja saime sealt Veronikale kaartide meisterdamiseks paberi jääke. Loomulikult vaatasime ka mürisevad masinad üle (seda juba koos uudishimuliku Mikuga). Edasi kulgesime Pärnu maanteele tädi Kuklit ja Koitu vaatama ja sattusime just sobivasti tordisöömise ajaks :) Miku hüppas kõigi süles, kes seda soovisid ja meie asutasime tasapisi jälle edasi reisima. Sihiks Da Vinci pood, mis õnneks lahti ja vajalikke vidinaid samuti saadaval (Miku oli vahepealse hüppamise peale jälle autos magama keeranud).
Et Veronikal oli bussini pisut veel aega, kimasime Viru keskusesse, pakkisime Miku vankri autost välja, panime poisi sisse ja sõitsime poode vahtides ringi. Miku kord kõhuli, kord selili, kord vankris istudes ja ikka rõõmus. Ma natuke juba mõtlesin, et äkki peaks söögipausi tegema või nii, kuid sobivat kohta polnud ja Miku ju kah ei küsinud.
Hakkasime siis bussijaama poole minema (tahtsin veel ka Sossi mäe peal tankida) kuid kell oli viie kanti jõudnud ja liiklus hakkas umbe minema. Mäest üles jõudmine muudkui venis ja venis, nõnda keerasime Masina tänavast uuesti bussijaama poole, sest ega buss ju sind ei oota...
Lehvitasin Veronikale ja hakkasin uuesti Sossi mäest üles trügima, kui Miku oma uinakust ärkas ja veidi pahuralt mulle teatas, et aeg oleks väikest einet võtta. Mina talle, et sõidame sinna bensukasse ja teeme tankimispeatuse: nii sulle, kui autole. Veidiks ajaks aitas, aga ummik oli juba tunduvalt hullem kui enne, tempo puudus täiesti ja Miku hakkas tigedaks minema. Kui kisa tungivaks läks, unistasin juba Masina tänava nurgast, et ometi pääseks sellest umbes kohast. Viimaks saingi (juba teist korda sel päeval) sinna tänavasse põigata ja me tegimegi Mikuga kusagil trotuaari servas piimabaari peatuse ning elu läks jälle ilusaks. Lösutasime veidi oma uduste akendega autos ja hakkasime mõne aja möödudes uuesti seda neetud Sossi mäge vallutama. Aega jälle läks aga asja sai. Õnneks on mu auto kannatlikum kütuse-nuruja ja pidas kenasti tanklani vastu.
Miku ei lasknud sellest päevast end eriti häirida ja suutis kergelt tukastada ka koduteel, auto on kohe selline uinutav koht. Loodan, et ta sellest refleksist ikka kunagi välja kasvab (kui endal näiteks tarvis rooli istuda).