Täna hommikul ärgates oli mul ometi meeles, et Mikk -- suur mees, võiks ju proovida poti peal ka istuda, ehk taipab juhuslikult mis seal tehakse ja ennäe! Miku oleks nagu ammugi seda oodanud ja pissis meie rõõmuks kenakese lombi. Katsun mitte ülearu eufooriasse sattuda, eks see oli rohkem algaja õnn ja koba pealegi :)
Tähtsa päeva tähistuseks läksime fotograafi juurde ja palusime passipildid (Mikust). Suvi ju tulemas -- Ü&R kutsusid meid juba üle lahe külla. Kui ilma tuleb, jõuame ehk isegi Jurmala randa. Nidasse ei hakka nii pisikesega veel reisima, kuigi ma arvan, et kaunimaid ja privaatsemaid randu kui seal, on raske leida.
Pärastlõuna veetsime Ülleka juures, neil kah pisike titt majas -- 2 kuune Flika, kes kasvab küll Mikust tunduvalt kiiremini ja on peagi kobe hunt. Aga praegu ei taha ta veel üksipäini tududa ja perenaine veedab öid koos temaga elutoas. Ööde soojenedes seda närivat plikat ilmselt enam tuppa ei lasta, selles osas läheb Mikul jällegi paremini -- mõnusam osa emme-issi voodist on ikka tema jagu (oma puurust rääkimata). Me kügeleme voodi servadel nagu nahkhiired, et pojake saaks unes käed laiali sirutada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Vaimustusest kiljudes ja plaksutades on ka Oskarit võimalik u 10 sekundit potil hoida (ehk siis emme kiljub ja plaksutab, muidugi), aga pöörates hetkeks pea, on junnid ikkagi vaibal. Ja Oskari vanemad magavad juba ammu pool kere põrandal, sest härral on kitsas.
Postita kommentaar