Viimaks ometi võib kasuka kapipõhja peita ja end veidi paljastadagi (küünarnukist saadik, veidikeseks ajaks). Päike on väljas ja kelts sulanud. Kergelt rohetav muru meelitab varbaid sirutama.
Tööl käies vahelduvad aastaajad just nagu hoogsamalt. Igatahes sellist kevade igatsemist ma küll ei mäleta. Ja kivilinna karpide vahel ei taha enam sugugi olla. Tahaks metsa ja rabasse ja jõe peale ka. Multiprindi mulluse kanuumatka ajal olin mina krooniku rollis ja jäädvustasin teiste heitlusi, ronisin oma kopsaka kõhu ja fotokaga mööda Võhandu kaldapealseid ja rassisin autoga metsateedel. Tänavu lubas Koit ise Mikuga kaldale jääda ja lasta minul aerutada. Uuuh kuidas ma seda juba ootan.
Küllap varsti on Mikugi juba paadis! Mõne aasta eest sõitsid Pille-Katrin ja Marko kanuus koos üsna pisikeste poiste ja noore hagijaga. Meenus kohe "Kolm meest paadis koerast rääkimata". Tegelikult miskit hullu polnud, Marko on osav tüürimees ja kõik pääsesid kuiva nahaga (enam-vähem :)
Nõnda me siin unistame ja naudime kevadet ja laseme päikest nina peale (Mikule see ei meeldi).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ah..see kevad on mõnus..ja suvi veel mõnusam..
Me käisime kaks nädalat tagasi esimest korda juba rannas..
Aga kanuutada tahaks küll..liuelda vaikselt vesirooside vahel..
Aga kõige rohkem tahan ma Pärnu randa...
Olen elanud Viimsis, Pärnus ja nüüd siin Inglismaal..aga ma pean ennast pärnakaks :))))))
Postita kommentaar