väsitab

Kevade lõhna on tõepoolest tunda (eriti kasvuhoones, kus eile päiksepaistel oli pisut üle 30 kraadi) ja tahaks kohe joosta ja hüpata ja õues jõlkuda. Aga liha on täiesti nõder ja mitte kui miskit ei jaksa teha. Ma kannatan ilmselt ühendatud kevad- ja imetamisväsimuse all ja aina sandimaks läheb. Väljas jalutades vean vaevu jalgu järele, külm higi üle kere ja Mikuga koos põrandalt üles tõusmine käib täiesti üle jõu. Eilses Päevalehes kirjeldati magneesiumi puuduse sümptoome ja enamuse ma endalt ka tuvastasin. Tervise ABC-d ei võiks praegu üldse lugeda, sest ainsaks tõveks, mida ma endal hetkel ei suudaks diagnoosida, oleks vist öine allalaskmine.
Miku on seevastu hästi rõõmus ja reibas (küllap imeb minust kogu kõlbulikuma kraami) ning juba mõni aeg tagasi üllatas mind ise püsti tõusmisega. Jätsin ta nimelt võrevoodisse istuma ja läksin korraks kööki, kui naastes avastasin väga rahuloleva naeratuse võre kohal. Nüüd ei huvitagi teda enam voodis mänguasjadega askeldamine, vaid kohe tuleb hakata end püsti sikutama. Eks aeg-ajalt laseb ta mõlemad käed voodiservast lahti ja kukub ümber, aga kui pea just vastu pulki ei kõmise, siis võib öelda et mehed ei nuta.
Söömisega on endiselt nii, et ma ei tea milline see õige hetk oleks (loomulikult Miku, mitte enda puhul). Hommikul kohe pärast ärkamist Miku veel ei viitsi ja kui kõht on juba tühjaks läinud, siis ei maksa üldse lusikaga läheneda, sest Miku teab, et tühja kõhu puhul tuleb niikaua joriseda, kui süüa (loe: tissi) antakse. Küllap pean hakkama vahetunni ajal koolis kaasa käima, kui see nii jääbki.