allergia

õnneks minul, mitte Mikul!
Üleüldse võiksin ma lõdva randmega pidada tihedate sissekannetega blogi pealkirjaga "Polkovniku lesk -- kakskümmend aastat hiljem", kusjuures ma ei saanud end varasemas elus sugugi tõbiseks isendiks pidada. Ilmselt mõjus lapse saamine lihtsalt üsna laastavalt minu hormonaal- ja immuunsüsteemile. Aga kui laps on terve, mis siis ikka halada, ega mul ju pole kahju oma immuunsust talle anda. Peab lihtsalt kusagilt uue hankima :)

Kilpnäärme rindel on uudised positiivsed, sest ravi hakkas kiiresti mõjuma ja mingist väsimusest ning südamekloppimisest pole enam juttugi. Esimene proovitud ravim ilmselt ei sobinud ja piinas mind paar nädalat mõistust hämardavate peavaludega, õnneks säilis aru-natukest siiski niipalju, et kauplesin tohtrilt teistsuguse kemikaali ja enam ma endal ajukasvajat ei kahtlustagi :)

Siinkohal eriti suur tänu Aedale (Koidu õde, äsjane parima kiirabiõe auhinna laureaat Perh-is), kes on meditsiiniasutuse rüppe sukeldudes helgeks kaitseingliks ja kellega koos tundub, et meil käivadki kõik asjad kähku ja naeratuste saatel.

Lisaks olen pool aastat võidelnud ühe hambaga, mis ei taha mitte rahuneda, ning pärast järjekordset uneta ööd, läksin jaanipäeva hommikul valvekirurgi juurde Tõnismäel ja palusin, et nüüd aitab, võtke see tüütus ära! Kirurg, kena inimene, veenis mind manustama ühe kuuri jagu antibiootikume ja siis lõplikku otsust langetama. Mina, pehme loomuga, nõustusin ja sõin need kapslid ära. Nüüdseks on nendest kujunenud kahtlusalune nr. 1. Ja et kusagilt hiljem vaadata oleks, jäädvustan sindrinaha siia: Dalacin C 300mg, toimeaineks klindamütsiin.

Nimelt tekkisid mu kätele mõni päev tagasi punased laigud ja esimese ähmiga pelgasin, et villane heie, millest just käekotti pusserdan, ei sobi minuga kokku. Varem pole mul villaste asjadega küll mingeid lahkhelisid olnud aga et peale Miku saabumist pole ma enam see, kes ma olin enne (ka teie pole täna enam see, kes olite eile!) siis ei või iial teada. Panin heide peitu ja asusin olukorda jälgima.

Olukord, rõip, ei paranenud. Hullu aruga üritasin ikka Mikuga palju väljas olla ning eks päikegi paistis mu peale ja andis omalt poolt hoogu juurde. Igatahes levis lööve iga päevaga ja nüüd on valdav osa minu lihakehast punaselaiguline, kergelt kihelev jubedus. Võtan allergiavastaseid tablette, kuid laigud ei lase end sellest segada.
Edaspidiste vaatluste jaoks teen kahtlusaluste nimekirja:
1. antibiootikum
2. villane e. siis lanoliin
3. maasikad, mida sai ka hea kõhutäis söödud :)
4. päike, mis kõike seda võimendab

Tõsise allergiaga olen korra elus ka varem kokku puutunud. Nimelt nõelas keskkooli ajal üks paks maamesilane minu sõrme, pinginaabri vanaisa tohterdas seda taruvaiguga ja nädala pärast paistetas mu nägu(!) ühtlaseks palliks ning kattus nõgestõve villidega. Oli samuti päikseline ja soe suveaeg. Mind löödi haiglasse ja mu veenidesse sorgiti mingeid kuumavaid süste (vist kaltsium). Koomiliseks muutsid selle loo mu memmedest haiglakaaslased, sest nii kaastundlike pilkudega pole mind elus ei varem ega hiljem vaadatud. "Vaene tüdruk, ei sina küll mehele saa..." võis neid nägusid tõlgendada. Ma nägin ikka tõesti jube välja! Lohutuseks memmedele lasin isal tuua haiglasse endast portreefoto ja peab nentima -- mitte keegi ei uskunud, et see olen mina. Miskipärast ei olnud mul endal kordagi mõtet, et ma ei taastu. Ja nii see ka läks. Mesilaste asteldega olen kohtunud ka hiljem aga miskit pole juhtunud. Taruvaiku ma siiski tõepoolest ei talu aga seda on üpris lihtne vältida.
Nüüd siis tuleb lahendada katse-eksituse meetodil praegune mõistatus! Jõudu ja edu mulle!

(Vastu tulles lugejate soovile, tänase postituse juurde illustreerivaid fotosid ei lisata.)