oskaja mees

Lööbe kadumine minu ihult võimaldab jällegi pühenduda vähem enesekesksetele teemadele – egotsentrikust ema selline! Viimasema vandenõuteooria kohaselt usun et osooniaugul oli selles jamas oma osa! Nüüd istun vilus (nii palju kui see minu valida on).
Mikul on endiselt suus ainult 2 hammast, mis nüüd ka pidevalt rõõmsate huulte vahel välguvad. Ja endiselt on kõikse parem hammustada ema põlve.
Liikumisviisides on ainsaks muutuseks kasvav armastus talutaja näppude otsas kihutada. Mitte kõndimist ei harjuta me, vaid jooksmist! Ole aga virk ja jõua järele. Ühe käega kinni hoides tunneb ta siiski seletamatut hirmu ja protesteerib. Käpuli liigub ta ühte põlve üleval hoides nagu krõnks-ämblik aga kiiruse arendamisel ei ole see takistuseks. Peame väga täpselt jälgima, et ükski välisuks lahti ei jääks, sest treppidest turnimine on ta lemmik. Kusjuures astuma peab nagu suur mees: kõigepealt ühe jala panema alumisele astmele ja siis kohe teise jala järgmisele! Selleks tuleb tal end üsna taha kallutada ja abistaja peab samuti olema osav, kuna vahel tekib Mikul keset sooritatavat sammu ümberpööramise vajadus ja käte sõlmeminemise oht on suur.
Kõik mis vähegi õnnestub, pistetakse kähku suhu. Jõudsin vaevu märgata, kui ta kiirelt roomates tekiservalt miskit haaras ja põske ampsas. Kaevamise tulemusena leidsin põsest õunavissi, kuigi minu vaatlused sel puul tänavu õunu ei tuvastanudki! Täna leidsin ta toas kahtlaselt muigutamas ja koukisin põsest kaks väga ära lutsutatud metsapähkli poolikut! Lahke inimene oli serveerimislauale jätnud Anthon Bergi "Hazelnut Delight" karbi. Õnneks ei tule sisu sellest pakendist väga kergesti välja. Glasuur oli igatahes pähklilt ammu kadunud. Tegelikult maitsevad need lillad pallid mullegi väga :)
Ühesõnaga: peab valvsust tõstma. Võilillelehed on juba täiesti igapäevane osa menüüst. Siiski lubas ta ühel päeval enne püree söömist armulikult lehe oma keele pealt ära võtta. Tundub et allaneelamine pole hetkel see kõige huvitavam osa söömisest, vaid hoopis asjade suus hoidmine.
Magamist üritab Mikk vägisi ühele päevaunele sättida, mis väsitab nii meid kui teda. Palavaga kipuvad õueuned üürikeseks jääma ja nii paningi ta täna pärast pikemat unejorru hoopis hämarasse tuppa ja uni maitseb siiani hea!
Rassiva eluviisiga on tal isu niipalju kasvanud, et oleme mitmelgi korral imestanud: mis see laps nüüd küll viriseb, paneks potile või kiike hüppama või... Ja temal on hoopis kõht tühi. Päeval nõuab vahel kahe tunni tagant süüa aga öösel saab sageli 10 tundi jutti magatud ja alles varahommikul tuleb emme sõber piimapudel ja kingib veel paar magusat unetundi :)